Leopold Hansen sündis Tartumaal Laiuse vallas kivilõhkuja pojana.
Oma haridusteed alustas ta Uderna ministeeriumikoolis. Vahepeal täiendas end F.Moritzi klaverivabrikus Tartus. Lavategevust alustas Hansen 1899.aastal Vanemuises näitetrupi koorilauljana. Näitlejakarjäär sai alguse aga Imantas, misjärel mängis ta vaheaegadega Vanemuises ning jõudis ka Eesti Draamateatrisse. Teda on peetud Eesti teatri üheks parimaks karakternäitlejaks, olles mänginud enam kui 300 rollis. Näitlejatöö eest on teda pärjatud erinevate autasudega. Peale selle on ta kirjutanud luuletusi, jutustusi ja näidendeid. Temalt on ilmunud mälestusraamatuid, milles “Karjapoiss on kuningas: mälestuspilte elust ja inimestest” (1963) on kirjeldatud ka Elva ja Uderna elu-olu.
Umbes 70 aastat Elvas elanud Hansen on jätnud siia oma jälje. Tegutsenud on ta näitejuhina ning igal muul moel püüdnud Elva inimestele teatrit südamelähedaseks muuta. Näitleja andis palju linnaruumi, olles üks esimesi, kes rajas Arbi järve äärde kodu, mis hävis sõjas. Tema algatusel on rajatud paljud Elva haljasalad ja alleed, sh pärnaallee Kesk tänavast Arbi järve äärde. Tema idee kohaselt paisutati Pulga ojale praegune Elva paisjärv. 1930-ndate aastate algul oli ta valitud mitmel korral Elva alevivolikokku. Ühtlasi valiti ta Elva esimeseks aukodanikuks.
Oma teise maja ehitas Hansen Vaiksele tänavale. Siinset maja ta päris valmis ei saanudki. Just kaminasaal, kus tema vaimusilmas pidi tulevikus kultuuriõhtud toimuma, jäi pooleli. See ehitati valmis tema 90.sünniaastapäevaks, mille avamisel paigaldati majale ka mälestustahvel. Hanseni tütar pärandas testamendiga suure osa oma varast Tartumaa Muuseumile ja Elva kirikule. Hansen ise suri 1964.aastal ning on maetud Elva kalmistule. Tema haua tunneb ära kalmuaia järgi, mille näitleja ise projekteeris.
Fakt: Väidetavalt oli Hansen Hugo Raudsepa näidendi “Roosad prillid” peategelase, “Villa Pungerla” omaniku ja endise näitleja Siim Pungerja, prototüüp. Legendaarsed on teatrikülastajate mälestused omaaegsetest “Tabamata ime” etendustest, kus ühes stseenis toodi alati kohale tudisev Leopold Hansen, et ta saaks pidulauas kahvliga vastu klaasi lüües lausuda: “Andke mulle see äädikapudel!”
2016.aastal müüdi hoone eraomandisse ja on tänaseks lammutatud.
